Eesti klassikutest olen ma vist ainus, keda Ameerikas, teispool Suurt Lompi, võeti vastu kui ebasoovitavat välismaalast ja kelle suhtes oli migratsiooniametnike ehk välismaalaste politsei esimeseks otsuseks see, et mind tuleb Ellise saarelt Euroopasse tagasi saata. Paadipõgenik ma ei olnud. Mina sõitsin sinna laeval „RMS Saxonia“ (eh. 1899) ja minuga koos oli kirevat seltskonda ligi paar tuhat inimest. Osalt ma tahtsin Euroopast ära, kuid pisut ma ikkagi ka kartsin Ameerikat, sest ma ei olnud ingliskeelne. Kirjade järgi kutsus mind sinna Linda Jürmann, kellega me elasime vabaabielu. Nii et südamete poolest oli see nagu perekonna taasühinemine.
Ometi leidsid välismaalaste politseinikud ühe meie suguvenna laimu põhjal, et ma olen amoraalne anarhist, kes ohustab Ühendriikide julgeolekut ning mind tuleb järgmise laevaga uuesti merele viia. Kohus otsustas õnneks teisiti, aga omaks ma Ameerikat ei võtnud.
See kõik tuli meelde, kui ma nüüd hakkasin lugema, mida meie ajakirjandus praegu pagulaste ja põgenike kohta avaldada jaksab. Kõneldakse arvust 1000, kuid see on võetud laest ja tõenäoliselt see arv kasvab mitmekordselt niipea, kui ka tänapäevased sissetulijad hakkavad nõudma perekonna õigust olla taas koos. Mina sain oma õiguse kätte kohtu abiga. Ega me ei saa uutelt põgenikelt õigust kohtu poole pöörduda ära võtta! Mitte ükski kohus ei saa aga võõrast maad teha südamelähedaseks. Niisiis võib olla üsna kindel, et paljud nende hulgast, kes võiksid Eestisse pääseda, meil ei kohane, õpeta neile maarahva keelt, palju tahad. Juba meie toitki on midagi muud kui Araabias, hoopiski rääkimata sellest, et islam on võrdlemisi keelduderikas usk. Kuhu nood mittekohanejad edasi lähevad ja mismoodi me suudame tagada, et Eestile ei kleepuks külge inimkaubandusriigi väga halba kuulsust?
Arvan küll, et uued põgenikud pole ilmaski uurinud ühestki atlasest, millised riigid Euroopas asuvad ja missugused riigid kuuluvad Euroopa Liitu. Nad ei tea siinsest maarahvast midagi. Nad asustataks siia umbes samamoodi nagu Lapi sõja järel asustati Nõukogude Liidust väljaspoole saamid: kui tahate ellu jääda, minge meilt ära. Kahtlemata on meeleheitlike põgenike surve Itaaliale, Kreekale ja Türgile koormav. Need põgenikud on tõepoolest terve Euroopa probleem, aga ma ei näe teist lahendust kui et see probleem tuleb jagada osadeks, millest esikohale seaksin ma vastava seadusandluse koos rahvusvaheliste lepingutega. Ma ei mõtle üksnes neid õigusakte, mida rakendatakse piiripunktis. Ma pean silmas seadusandlust kui tervikut, milles igal sammul on ka konkreetne maksumus. Kunagi näitas Lennart Meri mulle, mida kujutavad endast tuhatkond hiinlast. Ta tõstis minu ette oma peopesa ja puhus sellele. See pidi tähendama, et 1000 hiinlast ei ehita meie mail kohalikku hiina linnaosa, vaid hargnevad siin laiali.
Tuhatkonnale põgenikule Araabiast ja Lähis-Idast või mujaltki sa peale ei puhu. Keegi neist ei too kaasa kullakoormaid. Nad toovad kaasa probleemid, mille suurusest ei ole neil endilgi täit ettekujutust. Jah, mina, Eduard Vilde, sain Ameerikasse, ent ma ei jäänud sinna. Kuid mul oli koht, kuhu tulla tagasi. Enamikul nüüdsetest põgenikest sellist kohta ei ole.
Teie Eduard
VILDE BLOGI 